Kirjastuselt Gururaamat ilmus antoloogia «Dracula külaline».

Raamat sisaldab 18 anglo-ameerika klassikalist õudusjuttu Silver Sära tõlkes. Koostas ja saatesõnad kirjutas Jüri Kallas, keeletoimetas Külliki Kask, kaanepildi tegi Meelis Krošetskin. «Dracula külaline» on sarja «Ulmeguru ulmesari» viies raamat.

Eelinfoks, et veebruari teise reede «Õhtud eesti ulmega» Tartus on antoloogia «Dracula külaline» teemaline – Raul Sulbi vestleb Jüri Kallasega.

#Gururaamat #ulme #õudus #kirjandus #UlmeguruUlmesari #raamat

Järjekordselt võtsin pikemalt kokku oma aasta numbrites ja statistika. Inimestele, kellel on huvi enese tegevuste eesmärgistamise ja kvantitatiivse mõõtmise järgi.

Pikem kokkuvõte blogis:
https://bit.ly/2024-kokkuvote

ja inglise keeles English version:
https://bit.ly/year-2024-retrospective

#2024 #eesmärk #2024goals #goals #2025goals #statistics #statistika #motivational #lifegoals #2025 #lugemine #raamat #podcast #puhkus #kaitseliit #sport

On ilmunud ulmeajakirja «Reaktor» veebruarikuine number, ikka wõrgus ja kõigile tasuta. ☢️

Kirjutasin seal kahest raamatust: kassiulme antoloogiast «Libakass» (https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-libakass-ehk-eesti-oma-kassiulme-) ja George R. R. Martini koondkogust «Tuhande Maailma lood» (https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-kogutud-tuhande-maailma-lood). Ei kirjutanud eriti pikalt ... küll aga sisukalt.

Lühidalt: loetagu!
Alguses mind ajakirjas ja siis raamatuid.

#Reaktor #ulme #ulmekirjandus #kultuur #raamat #libakass #TuhandeMaailmalood #GeorgeRRMartin

Kui ma veel ka Goodreadsi kirjutan, siis olen ma sellest romaanist kirjutanud igale poole wõrgus, kuhu minusugune ulmest kirjutab...

Kõigepealt ulmeajakiri «Reaktor», kuhu ma suht ilmumis- ja lugemisjärgselt: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-kui-tuugenid-vaikisid-ehk-otsekui-debuut

Eile õhtul siis veel ka oma ulmeblogisse: https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/11/juhan-habicht-kui-tuugenid-vaikisid.html

BAASi: http://baas.ulme.ee/?autor=430&teos=89501

Lisaks veel ka kinnisesse FB lugemise väljakutse gruppi, aga selle linki ei saa ma siia panna.

Otse loomulkult ei ole need täiesti erinevad tekstid – see oleks absurd –, aga täpselt samasugused need kah pole.

#ulme #raamat #JuhanHabicht #kultuur #ulmekirjandus

Kui aga keegi tahab Juhan Habichtit näha ning kuulda, mida tal oma esikromaani kohta on öelda, siis tasub täna seada sammud Tartu Kirjanduse majja (Vanemuise 19). Algusega kell 19.00 on seal järjekordne õhtu eesti ulmega, kus teemaks romaan «Kui tuugenid vaikisid». Juttu juhib Mairi Laurik.

Kirjastuse Gururaamat propagandaosakond annab teada!

Reedel, 13 oktoobril, algusega 19.00 toimub Tartu kirjanike majas (Vanemuise 19) igakuise üritustesarja «Õhtud eesti ulmega» oktoobrikuine koosviibimine.

Sel korral on esitlemisel/arutlemisel antoloogia «Minu isa luulud» ja eesti ulme aastail 1953–1989.

Vestlevad antoloogia koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas.

Kohapeal saab osta ka kirjastuste Gururaamat ja Lummur raamatuid.

#ulme #kultuur #raamat #Gururaamat #UlmeguruUlmesari #kirjandus #ulmekirjandus

Nädalapärl ja ilmselt ka kuupärl... 📖 🚀

... et nädala alul läks müüki ulmeantoloogia «Minu isa luulud».

17 eesti ulmejuttu aastatest 1953–1989. Autoriteks Friedebert Tuglas, Vladimir Beekman, Henn-Kaarel Hellat, Andres Ehin, Helju Rebane, Urmas Alas ja paljud teised.

Antoloogia «Minu isa luulud» üks eesmärke on näidata, et ulmet on Eestis igal ajal kirjutatud. Lausa nii head, et need lood on loetavad ja väärivad taastrükki ka aastakümneid hiljem. Seetõttu sai ka üks valik neist lugudest kaante vahele pandud ja nõnda on need jutud tänasele lugejale kättesaadavad. Olgem ausad – vähe on neid, kel on aega ja tahtmist neid tekste vanadest ajakirjadest, ajalehtedest ja kogumikest üles otsida.

Kaanepilt: Liis Roden

#ulme #Gururaamat #kultuur #ulmekirjandus #UlmeguruUlmesari #LiisRoden #raamat

Eilse postituse tuules tuli meelde, et saksa keeles on ilmunud kaheksa Indiana Jonesi romaani, mille kõigi tegevus peaks toimuma pärast kolmandat filmi. 📚

Kirjastus Goldmann ostis litsentsi.

Ja üliviljakas menuautor Wolfgang Hohlbein kirjutas.

Romaanid on ilmunud vaid saksa keeles (ja tõlgetena ka Hollandis).

Kaanepildid tegi Oliviero Berni.

- Indiana Jones und die Gefiederte Schlange (1990)
- Indiana Jones und das Schiff der Götter (1990)
- Indiana Jones und das Gold von El Dorado (1991)
- Indiana Jones und das Schwert des Dschingis Khan (1991)
- Indiana Jones und das verschwundene Volk (1991)
- Indiana Jones und das Geheimnis der Osterinseln (1992)
- Indiana Jones und das Labyrinth des Horus (1993)
- Indiana Jones und das Erbe von Avalon (1994)

... ja pealkirjad siis eesti keeles... nii enam-vähem...

- Indiana Jones ja Sulismadu (1990)
- Indiana Jones ja jumalate laev (1990)
- Indiana Jones ja El Dorado kuld (1991)
- Indiana Jones ja Tšingis-khaani mõõk (1991)
- Indiana Jones ja kadund hõim (1991)
- Indiana Jones ja Lihavõttesaare saladus (1992)
- Indiana Jones ja Horuse labürint (1993)
- Indiana Jones ja Avaloni pärand (1994)

Isikliku seosena mainiks, et sulismao romaan mulle kunagi kingiti. Siis ma saksa keeles ei lugenud, nüüd küll... et peaks vist..?

#raamat #IndianaJones #kultuur #WolfgangHohlbein #OlivieroBerni

Ma kardan, et siinne keskkond hakkab minu jaoks end ammendama, aga esialgu ma veel alla ei anna...

Kunagi ma siin juba kirjutasin, kuidas ma lugesin ukraina kirjaniku tehnopõnevikku ja kuidas mul lugedes tekkis teatav eetilis-moraalne kahevahelolek, et kas mul on õigust ukrainlase romaani halva hindega...

Õnneks lugemise käigus olukord muutus – õigemini öeldes: muutsin ma lugemise taktikat. Lühidalt: kõike teaduslikku tehmomula lugesin ma diagonaalis, ikka väga diagonaalis ja keskendusin vaid ilukirjanduslikule osale ja nii sai hindeks aus 4/5.

Äh, lugege parem blogist: https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/07/maks-kidruk.html

#ulme #tehnopõnevik #ulmekirjandus #MaksKidruk #Ukraina #kultuur #raamat

Kalver Tamme "Karta pole vaja" sai alguse ulmeajakirjast Reaktor, kuhu Tamm kirjutas artikleid õudusfilmidest ja nendega seotud isikutest. Teate küll - unenägudes kollitav Freddy Krueger, Bela Lugosi Draculana, Hitchcock, John Carpenter ja Jamie Lee Curtis. Samal ajal on palju tegijaid, keda mina küll ei tea, mõnda oled muidugi kinoekraanil näinud aga ega näolapile nime küll külge ei oskaks riputada. Siin tulebki mängu Kalver Tamm, kes on pannud kokku väga mõnusa kokkuvõtte, pea kaheksakümmend artiklit erinevatest inimestest kaadri ees ja kaadri taga, kes on meile meelierutavat õõva ja jälkust pakkunud.

[...]

Mina näiteks tean n-ö HÕFFimaailmast ikka ülivähe. St eks õudsaid filme olen vaadanud ikka, isegi üsna palju - "Tetsuo", "Salò o le 120 giornate di Sodoma" ja "Nekromantik" on ühed meeldejäävamad mu jaoks, mis igal omal moel ikka parajalt häirivad on, kehaõudusest täiesti tavamaailma jälkusteni. Kusjuures mu jaoks ongi nii, et ingliskeelse maailma kinokõhedus kipub minema kategooriasse "hea, meeldiv, mõnus vaadata" jms, näiteks on üks mu salapatt saefilmide-seeria, mida olen vist ikka 3x läbi vaadanud. Siis on aga "need teised" filmid, mis kipuvad mu jaoks minema kohe päriselt jõletute kinopiltide manu, kus suudetakse kohe eriti meeldejäävalt ja pelutavaid elamusi pakkuda.

[...]

Goodreads 5/5 ("õige asi õiges kohas")

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5604194701

#raamat

Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku, sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.
[...]
Siinses kaalulangetusraamatus on peategelaseks rasvunud ennasttäis advokaat Billy Halleck, kes autoga sõites ning abikaasa Heidi hellade käte meeldivat käsitööd nautides ühtäkki ajab teeleilmunud mustlasnaise alla, kes saab kohapeal ka hetkega surma. Kohtus jääb Billyle küll koos kohaliku politsei kaasabiga õigus ning ta pääseb täiesti puhta ja terve nahaga, kuna naine tõesti hüppas üsna hooletult vales kohas teele, lisaks on ühelpool "letti" palavalt armastatud valgekrae, teiselpool mustlasinimrämps. Kohtumajast lahkudes kohtub Billy kärnase ja räpase mustlasmehega, kes paneb advokaadile peale needuse ning peale seda hakkab rasvunud jurist kiirelt kaalu kaotama. Siit hakkabki ülejäänud raamat hargnema.
[...]
Samuti meeldib mulle Kingil lahe ja ladus komme kirjeldada Average Joed, tavalist ameeriklast. Jälle, loed ja muheled. Annan oma parima tõlkimisel, sest ma pole tõlkijana ikka suurem asi.

"Motellid ääristasid ja juhatasid sisse peatänava, kus andsid tooni allahinnatud fotokaamerate, suveniiride ja räpase kiimakirjanduse letid. Maikades lapsed passisid jõude ja seiklesid mööda tänavat, mõned teineteisel käest kinni, mõned tuiutasid tühjade huvitute pilkudega räpaseid aknaid, mõned sõitsid ruladega ja keerutasid end tüdinult rahvamasside siginast-saginast läbi. Billy Halecki jahmunud ja lummatud silmade jaoks tundusid nad kõik ülekaalulised ning kõik - isegi rulalapsed - tundusid midagi söövat: pitsalõik, Chipwichi jäätisebrikett, pakk Doritose tortillakrõpse, popkorn, suhkruvatituutu. Ta nägi paksu meest, särk püksist väljas, kottis roheliste nermuudapükste ja sandaalidega jalapikkust hotdogi õgimas. Mehe lõua küljes rippus mingi niit, mis võis olla sibul või kapsalible. Ta hoidis teises käes veel kahte hotdogi ning Billy jaoks nägi ta välja nagu mustkunstnik, kes näitab punaseid kummipalle ning seejärel kaotab need võlutrikiga ära."

Pikemalt kirjutasin värskes Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-thinner

#raamat #reaktor

Öösel, kui klemmid juba koos olid, blogisin ma loetust... kolm korda loetust.

Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.

Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...

Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.

https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/05/kirill-jakimets.html

#ulme #ulmekirjandus #Ulmeseosed #KirillJakimets #kultuur #raamat

"Cycle of the Werewolf"
Stephen King
Gallery 13, 2019
128 lk
-------------
"Libahundi tsükkel" ilmus esimest korda aastal 1983, samal aastal kui ilmusid "Pet Sematary" ja "Christine". Eesti keeles pole hundi-lugu ilmunud. Raamatu põhjal vändati 1985. aastal film "Silver Bullet".

Wikis on hundilugu Kingi romaanide nimekirjas, ega ma väga ei süvenenud ka, kui selle ära tellisin, pealegi vaatab raamatu kaanelt juba vastu väljend "the novel" (romaan). Kui see vihikuke kohale jõudis siis noh... jah, muidugi, kuid ei. Nimelt tegi King varem juba koostööd (koomiksi)kunstnik Bernie Wrightsoniga, küpsetasid kokku kalendri, kus Wrightson joonistas, King kirjutas vinjetid juurde kuude kaupa. See tundus aga Kingile äärmiselt piirav formaat ning ta kirjutas need pikemaks, kokkuvõttes sai siis ka kaante vahele kaheteistkümnest peatükist koosnev tükk, mis tehniliselt on õuduslühiromaan (vbolla mingis mõttes isegi fix-up lühiromaan). Peatükid (või äkki hoopis lühijutud, vinjetid?) on pigem lühikesed, lisaks on siin palju Wrightsoni pilte ning mõned lehed on tehnilistel põhjustel lausa tühjad. Seega selle romaani, mis on heal juhul lühiromaan, mis pigem on lühijutukogu, loeb kogenud lugeja läbi tunni-paariga.
[....]
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 51 raamatut, 23.05.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 82.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit:

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5568330781

#raamat

Boris Kabur on inimene, kelle nime paljud ei tea, mina kaasaarvatud - aga tegelikult teavad. St viimastel aastatel on seesama "Kosmose rannavetes" mulle siin ja seal silma jäänud, kuna hoolimata oma kritiseeritavatest külgedest, on tegu siiski žanriulmeromaaniga, mis on omas vallas ikkagi siinkandi esimene. Miks ma aga kasutan konstruktsiooni, et autorit ei teata-teatakse - nimelt on ta ka "Ropsi" autor. Jah, seesama teatritükk, mida on korduvalt lavastatud nii Eestis kui mujal, ka on ilmunud "Rops" ja "Rops aitab kõiki" raamatuna "Kooli näitelava 11. osa" nime all. Ehk siis selliste nooremale lugejale mõeldud ulmet tõlgiti omal ajal eesti keeles mitmesse teise keelde, suurematest vist saksa ja poola lugejatele. Küünikud küll räägivad, et tõlkimise põhjuseks oli Kaburi taust - kirjanik elas Nõukogude Liidus, aga ei olnud venelane. Poznańis Euroconil märgiti "Kosmose rannavetes" ka ära.
[...]
Lisaks on siin igasugust tulevikuvärki, kus näiteks praegu popid kantavad nutiseadmed täiesti omal moel esindatud on. Lisaks Autovocatus, mikviküpsised, jasnovidi, viirasti, Grandprix, Petitprix... põnevaid vidinaid ja seadeldisi jagub. Seega kui vaadata raamatu puhtalt tehnilist osa, siis on siin ulmet rohkem kui rubla eest. St 41 kopika eest. Samal ajal on jah väga palju sellist sotsiaalselt tundlikku temaatikat, seega eks kokku üks parasjagu krehvtine komplekt ole. Kurjad keeled räägivad ka, et tegu oli tellimustööga, mis valmis vaid nädalaga. Hunt seda teab, kõlakaid leiab igalpoolt. Ma ütleks, et raamat on tehniliselt nii hästi kirjutatud, et nädalast loometööd siit küll ei usu, ikka pikemat. Rääkimata sellest, kui vaadata eesti esimese "päris" ulmeromaani suunas (kaheosaline "Naiste maailm"), siis on Kaburi raamat ikka puhas nauding lugeda.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5561914587

#raamat

Päris huvitav on mõtelda, et eelmine raamat oli mul Lucinda Riley'lt, ehk siis pehme olemusega ja südamlik-romantiline ilus lugu nimega "Atlas. Pa salti lugu". Berg on mitmes mõttes skaala hoopis teises otsas. Lew R. Berg Berg esindab eesti ulme karusemat-mehisemat poolt, kus karakterid on pigem õhemad, rõhk on tegevusel ning kõik meenutab Hollywoodi kaheksakümnendate ulmemäruleid. Relvad pauguvad, mehed muigavad irooniliselt ning naisi on tegelaste seas vähe. Sarnast stiili pakub meile ka Siim Veskimees, ning nende sarnase olemusega kirjaniku puhul on selline huvitav lugu, et Berg mulle meeldib, Veskimees pigem mitte. Nende kahe kirjaniku puhul ongi üks olulisemaid erinevusi see, et Berg kirjeldab oma lugusid nii nagu need on, Veskimees kipub lisama omapoolseid kommentaare, mis mõjuvad lahmivalt ja kohati lausa rumalalt. Muide, sama kommenteeriv omapära on ka Tamur Kusnetsil, vähemalt "Kronošütistis" - ning minu jaoks rikkus see lugemiskogemust ikka tugevalt.

[...]

Kui korraks minna poole sõnaga "Tants tulle" sisusse, siis tegevus on M-tüüpi planeedil (Maaga sarnane) Gorgonea, mis on jumalast hüljatud kolgas. Inimesele väga vaenulikuks arenenud loodus ning kohalikud inimeselaadsed elanikud, kes toovad jumalatele tuleohvreid. Kui transgalaktiline lainer peab ülepeakaela sellele planeedile maanduma, siis minnakse neid päästma, raamat ongi üldistades päästemeeskonda juhtiva Remari lugu. Selline lihtne ja sirgjooneline "lähevad karmid mehed kuhugi võõrale planeedile, on tapelungi ja kakelungi sigar hambus ja relv näpus ning kogu see põmm ja pauk saab ühel hetkel oma loogilise lõpu". Ma vast isegi ei spoilerda, kui ütlen, et raamatus on kohati indianajoneslikku hõngu.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5554040642

#raamat

"Atlas. Pa Salti lugu" on seitsme õe loo kaheksas raamat. Kui autor Lucinda Riley veel elas, siis pidi õdede-raamatuid algse plaani järgi tulemagi seitse, kuid autor ise ütles, et viimane läks liiga mahukaks ja seega on plaan seitsmes teha pooleks, materjal on sahtlis olemas. Autor aga lahkus me seast peale seitsmenda ilmumist ning kokkuvõttes on kaheksas kirjutatud osaliselt tema, osaliselt ta poja Harry Whittakeri poolt, kes kasutas oma ema mahukaid märkmeid ära.

Kuna see on (hetkel) sarja viimane raamat, siis teen väga üldiselt-kiirelt ka kokkuvõtte kõigist ja kõigest. Lähtepunktiks on kaasaeg ning miljonärist mees, kes on lapsendanud kuus tütart pisikestena ning nimetanud nad Plejaadid hajusparve heledaimate tähtede järgi. Kuus tütart, nn. "õed" (st nad pole omavahel veresugulased) tunnevad isa Pa Salti nime all. Raamatusari algabki sellega, kuidas õed on noored täiskasvanud, igaüks elab oma elu, on erineva iseloomuga, ka rassi, silmavärvi või nahavärvi poolest on nad üsna erinevad. Samas on nad siiski koos kasvanud, Pa Saltil naist pole teadaolevalt kunagi olnud, neid on kasvatanud isa kõrval lapsehoidja Marina ning majapidajanna Claudia. "Maia lugu" ja kogu raamatusari rullubki lahti peale isa Pa Salti surma, kus õed kokku saavad ning isa pärandus ja mitmed vihjed viivad naised oma juuri otsima. Iga raamat on läbi erineva õe silmade ning räägib möödunud inimpõlvedest.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5548264613

#raamat

Mu käest siinsamas kunagi küsiti, et miks ma oma ulmeblogi unarusse olen jätnud?

Vaat eile õhtul-öösel ulmeblogisin ma taas. Esimest korda üle kahe aasta, sest eelmine postitus pärineb 2021. a maist.

Lühidalt: sain painest lahti. Noh, et menuka Poola autori Andrzej Pilipiuki esikkogu «Kroniki Jakuba Wędrowycza» (2001) jutud olid mul juba 2019. aastal loetud-arvustatud-blogitud, aga kogumiku kokkuvõte jäi siis tegemata ning see häiris kõik need aastad ja ei lubanud ka järgmisi loetud raamatuid blogis kajastada. Eks ma vahepeal ikka, aga iga kord tuli Pilipiuki jutukogu meelde jne...

Nüüd siis on Suure Grafomaani esikkogul joon all ja paine läinud...

Jakub Wędrowycz on Poola külakolkas elav eksortsist, kes ajab pidevalt samakat jne. Tal on ka kaks topsisõpra. Jakub ise on üks tige, asotsiaalne vanamehenäss, kuid kõigest hoolimata saab ta tumedate jõududega täitsa kenasti hakkama. Räige antikommunist on ta samuti. Kogumiku lood ongi siis Jakubi eksosrtsistliku tegevuse ja muidurämpslemiste kroonika.

https://ulmeseosed.blogspot.com/2023/05/andrzej-pilipiuk-kroniki-jakuba.html

#ulme #ulmekirjandus #AndrzejPilipiuk #JakubWędrowycz #kultuur #poolaulme #Ulmeseosed #raamat

Wyndham on üldiselt eesti lugejale tuntud kui õdusate maailmalõpulugudega, kus võib olla tuumasõjajärgseid mutante ("Krüüsalised"), vetepõhjast ilmuvaid tulnukaid ("Kraken tõuseb") või siis tähesõjajärgsede pimedusega löödud inimesed ("Trifiidide päev"). See kõik on taustal kohutav, kuid Wyndham ei jutusta räigelt detailseid lugusid, pigem on ta pajatamismood muhe ja turvaline.

"Samblikega hädas" raamatus pole aga seekord tegu üleilmaliste katastroofidega, üldse on siin paljud asjad teistmoodi. Raamatut pole eesti keelde tõlgitud - aga võiks. Siin on küll oma konks, see selgub allpool mu jutu käigus.
[...]
Raamatu keskes on kaks noort teadlast Diana Brackley ja Francis Saxover, kes suudavad ühe sambliku isendit uurides tuvastada, et see käitub mõne võrra ebatavaliselt, nimelt hakkab aegumine? vananemine? no kõik selline toimuma ca kolm korda aeglasemalt. Siit on kiire tee Lichens Imperfectus Tertius Mongolensis Secundus Macdonaldist ravumi/antibiotsi Antigerone loomiseni, mis tõotab kasutajatele pikka iga, paar-kolmsada aastat. Veelkiirem on tee probleemikohtadeni, kuna arstimit on väga piiratud koguses, kõrvaltoimed võivad olla keerulised, turundamises on palju küsimärke, pikk elu koos kõrval kiireltsurevate tavakodanikega ei ole tegelikult ulmemõnus... neid dilemmasid ikka jagub, mis tabloidides kõmama hakkavad.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5536101100

#raamat

"Lugesin "Linn ja tähed" esmakordselt... ammu, julgelt rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Ega ma enam polegi kindel, mitmes praegune ülelugemine oli, võib-olla "ainult" teine, kuna sisu polnud praktiliselt üldse meeles, ainult siin-seal mõned nopped olid tuttavad. Mis selles mõttes on päris huvitav lugu, et ma olen kõik need aastakümned olnud kõnealusest raamatust vaimustusest, siin ja seal ka kiitnud. Samas elu on näidanud, et teinekord tasub oma arvamust revideerida, kuna inimene hilisteismelise-varatäiskasvanuna, inimene seal tips alla kolmekümnesena ja inimene viienda aastakümne keskel - täiesti erinevad elukad!
Hea küll, mis ma siin ikka heietan. Etteruttavalt ütlen, et "Linn ja tähed" oli praegu lugedes ikka ulmeliselt (jajah) hea raamat, endiselt."
[...]
"Ma ei väsi kordamast - minu jaoks on ulme eriti hea siis, kui ta jutustab oma allegoorilisel moel loo, mis on tegelikult vägagi igapäevase ja argise olemusega. Clarke on mu silmis suur filosoof, põmst kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid on sellised, mis panevad mõtlema elu-olu keerukuse üle. Kasvõi see, kuidas on armastus siis, kui mõlemad armastajad on telepaadid, kuidas avatakse end teineteisele tervenisti, midagi pole varjatut. See toob kaasa pika õppimisprotsessi, mille tulemuseks ongi ideaalilähedane harmooniat.

Või siis Diaspar, ideaalühiskond, kus kõik on paigas ning lenneldakse heledates hõlstides ringi ja mängitakse harfi. No mitte sõna-sõnaliselt - kuid see pikk ja organiseeritud elu, kus ei pea ise vaeva nägema eluspüsimiseks, see on mingitsorti nirvaana ju. Või kas on? Sest õnneks küll on siin raamatus ka narr Khedron, kes külvab linna kaost ja vempe ning raputab natuke heaoluühiskonda. Või Alvin, kes on täiesti ainulaadne inime, vaimne vastsündinu, kellel puuduvad varasemate elude mälestused ning kes hakkabki ühel hetkel ebamugavaid küsimusi küsima."

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5533726523

#raamat

Eelmine nädal ilmus ja läks müüki: Kir Bulõtšovi valikkogu «Professor Kozarini kroon». 📖 🚀

Kir Bulõtšovi (1934–2003) loomingut võib sageli defineerida kui olmeulmet, enam veel – tõenäoliselt on Bulõtšovi jutulooming olmeulme absoluutne tipp. Olmeulmes on tekst esmapilgul üsna väheulmeline, autor kirjutab detailselt tegelaste elust-olmest ja tundmustest ning ulme tuleb sageli mängu alles jutu teises pooles, suisa lõpus. Samas, kui ulme välja võtta, siis pole ka juttu.

Mul oli kogumikku koostades eesmärk koondada ühtede kaante vahele Kir Bulõtšovi parimad sarjavälised jutud ning anda ühtlasi mitmekülgne ülevaade vene ulme ühe kõige olulisema autori loomingust.

Raamatu n-ö selgrooks said viis teksti Kir Bulõtšovi läbimurdekogust «Inimesed nagu inimesed ikka» (Люди как люди; 1975), kuhu siis ükshaaval sai juurde haagitud mainitud viiega sobituvaid tekste: neli juttu kogumikust «Korallidest loss» (Коралловый замок; 1990), kaks juttu nn parimate juttude kogust «Kellele seda vaja?» (Кому это нужно?; 1991) ja kaks juttu kogust «Türannide kohtumine» (Встреча тиранов; 1992). Tegelikult on selline kogumike eristamine tinglik, sest näiteks üks valitud juttudest oli kolmes kogumikus neljast ja kolm juttu kahes kogumikus. Kõik siinilmuvad lood on vene keeles saanud vähemasti viis, aga mõnikord ka kuni kümme kordustrükki ning praktiliselt kõik jutud on tõlgitud vähemalt paari, aga sageli kuni kümnesse keelde. Võiks öelda, et siinses köites on Kir Bulõtšovi jutuloomingu kaanon.

Kuigi kogumik «Professor Kozarini kroon» on pandud kokku sarjavälistest juttudest, hakkas koostamise käigus välja joonistuma teatav ühtne maailm ja seetõttu hakkas taoline teadmine ka mõjutama juttude valikut. Teisisõnu jäid kõrvale mõned jutud, mis üksteist kordasid-varieerisid, ja lisatud sai paar vähemtuntud teksti, mis jällegi täiendasid kujunevat nn tulevikuajalugu.

Ahjah, see on mu esimene raamatutõlge... loodame, et mitte viimane. (Ühe jutu tõlkis küll Veiko Belials, õigemini tal oli see juba tõlgitud.)

Sisukord
Jüri Kallas. Avasõna
Kas ma räägin Niinaga? (Можно попросить Нину?)
Korallidest loss (Коралловый замок)
Professor Kozarini kroon (Корона профессора Козарина)
Nõukogude rahva ühtne tahe (Единая воля советского народа)
Lohutus (Утешение)
Olja N tunnistus (Показания Оли Н.)
«Kahesajas» juubel (Юбилей «200»)
Mina märkasin teid esimesena! (Я вас первым обнаружил!)
Raskestikasvatatav laps (Трудный ребенок)
Muinasjutt naerist (Сказка о репе)
Checako kõrbes (Чечако в пустыне)
Kassi mõistus (Разум для кота)
Inetust biovormist (О некрасивом биоформе)
Jüri Kallas. Kir Bulõtšov – olmeulme suurmeister

Muide, Kir Bulõtšovi teostest on valminud ligi poolsada filmi, millest kõige tuntum on täispikk animatsioon «Kolmanda planeedi saladus» (Тайна третьей планеты; 1981).

Vene-Ukraina sõja valguses on ikka ja jälle arutletud, kas vene kultuuril üldse on eluõigust, mida on väärt see või teine autor. Ka on otsitud nn head venelast. Kui nüüd Kir Bulõtšov taolisesse diskussiooni asetada, siis nn hea venelane on ta vaieldamatult – siin ei teki mingit kahtlust –, ei tema loomingut lugedes, ei tema elulooga tutvudes.

Kaanepildi tegi Meelis Krošetškin.
Krafinna tegi reedel fotosüüdistuse provintsipealinna raamatupoest, loe: Kuressaare Apollost.

#raamat #ulme #ulmekirjandus #KirBulõtšov #mina #Gururaamat #UlmeguruUlmesari #kultuur #promo

Kirjutasin värskes Algernonis Tamur Kusnetsi raamatust "Kronošütist".

"Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega.
[...]
"Kronošütist" pealkirjas saavad kokku kreekakeelne aeg (chronos) ja "parašütist" ehk siis tegu on aega hüppamisega. Kui hästi natukene raamatu sisu avada, siis peaosas on Ragnar Saar, keerulise pereeluga viiekümnendates jõujuurikas, kelle sõjaväeline ning jahimehetaust sobivad hästi eugeeniliseks erioperatsiooniks, mis mehe neandertaallaste juurde viib. Ehk siis on õilis plaan viia selge agendaga mees kaugele minevikku, et see ajavoolu natukene kõigutaks. Natukene tegevust on kaasaja kandis ja läheduses, suurem osa tegevusest on aga kümnete tuhandete aastate taguses ürgsemas ajas.
Esimesed umbkaudu sadaviiskümmend lehekülge olid puhas nauding, kõige rohkem torkas pähe väljend "Veskimees sooviks ilmselt niimoodi kirjutada". Stiilipuhas karune machovärk, puhas žanrilugu mitme nurga alt. Kusnets tekitas loole tausta, joonistas kulissid üles ning siis liikukski ühel hetkel tegevus kaugete aegade taha ning kütitaustalisest Ragnar Saarest sai tollases kõnepruugis Ranruah Zar. See, mis toimus neanderite juures, jäägu ka sinna ning lugejale avastada, vihjeid leiab ka raamatut tutvustavatest tekstidest."

Pikemalt:
https://algernon.ee/node/1244

#raamat